Sotsiopaadid meie ümber
Autor: Martha Stout, PhD
Tõlkija Mari Ollino
Toimetaja Anneli Sihvart
Kirjastus ERSEN
Võtsin selle raamatu täitsa juhuslikult, seisin raamatukogus järjekorras, nägin riiulis pealkirja ning võtsin ka kohe lugeda.
Esimene huvitav fakt, mille raamatust leidsin: 100st inimesest 4 on sotsiopaadid. Ehk siis 25-liikmelisest grupist peaks justkui üks olema sotsiopaat.
Raamat on jagatud erinevateks lugudeks, kus tutvustatakse läbi tõsieluliste sündmuste sotsiopaatide käitumist ja (hinge)elu ning sellest joonistub väga selgelt välja see, et sotsiopaatideks nimetatud inimestel puudub täielikult südametunnistus. Ehk siis neil ei teki süütunnet, kurbust ega isegi õnnetunnet. Küll aga suudavad nad neid tundeid teeselda, sest nad kasutavad seda inimestega manipuleerimiseks. Neil ei ole spetsiifilist välimust, neil ei ole otsa ette kirjutatud, et nad on sotsiopaadid. Nad tüdinevad kiiresti, neil on vaja oma lõbustamiseks vaja pidevat stimulatsiooni.
Nad suudavad samas olla väga võluvad ja tunnevad ära haavatava inimese, kelle suudavad endale allutada, et tema abil endale hüvesid luua.
Minule isiklikult meeldis selle raamatu juures see, et sotsiopaatide olemust on avatud läbi erinevate lugude, kuidas nad käituvad ja maailma tajuvad.
Natukene lahjaks jäi aga see peatükk, et kuidas neid siis ära tunda. Mõned head näpunäited siiski olid.
Huvitav oli ka katse elektrilöökide andmisega õppijale, kui käskluse andjaks on autoriteet. Loodi situatsioon, kus katsealune oli õpetaja rollis ja teda juhendas valges kitlis autoriteetne teadlane. Teises toas, õppija rollis oli näitleja. Põhimõte oli see, et õppija pidi sõnad selgeks saama ja kui tal selge ei olnud, andis „õpetaja“ autoriteedi käsul elektrilöögi, hoolimata sellest, kui valus õppijal oli. See oli küll väga hirmutav, sest selle testi põhjal tundus, et inimesed teevad autoriteedi käsul väga halbu tegusid ning oma peaga üldse ei mõtle.
Kui nüüd minu käest küsitaks, et kas lugeda või mitte, siis mina soovitaks seda raamatut lugeda. Raamat on siiski mõeldud üsna laiale lugejaskonnale ja ei lähe nii süvitsi, samas annab siiski piisavat mõtteainet.
Head lugemist soovides, Kristiina