Raamatublogi

Michelle Obama „Minu lugu“

Tõlkija: Hella Urb, Kaido Kangur ja Helios Kirjastus OÜ

Toimetajad Sirli Peepson ja Argo Peepson

Mulle väga meeldivad autobiograafilised raamatud ja võtsin selle raamatu huviga ette. Selle raamatu või laias laastus jagada kaheks: Michelle elu enne Barack  Obamat ja peale Obamat.

Raamat algab Michelle’i lapsepõlve kirjeldamisega. Michelle’i neiupõlvenimi oli Michelle LaVaughn Robinson. Ta sündis Chicago eeslinnas ja ta vanemad üürisid ema tädi käest väikese telliskivimaja teist korrust.

Tema vanemad olid lihtsad tööinimesed ning nende peres kasvas veel ka temast paar aastast vanem vend Craig. Michelle oli juba lapsest saati ratsionaalse mõtlemisega, konkreetseid vastuseid vajav laps, kes oli pigem vaatleja rollis. Samas oli ta juba väiksena väga otsusekindel. Ta otsustas õppida klaverit ning klaveriõpetajaks oli tema tädi Robbie. Klaveriõppimine kujunes pigem võimuvõitluseks, milles väike tüdruk ei soovinud siiski üldse mitte alla jääda. Põhiline konflikt seisnes selles, et Michelle soovis kiiremini ja tõhusamalt edasi areneda ja uusi lugusid õppida, aga tädi Robbie leidis, et asjad niimoodi ei käi ja õppima peab aeglaselt. Tihti olid allkorrusel, kus nad klaverit harjutasid, lausa sõnasõjad, aga vanemad sellesse ei sekkunud ning lasid tal omamoodi toimetada ja oma tädiga suhteid korraldada.

Michelle’i isa oli boilerite hooldaja ning ema oli pühendunud perele ja lastele, kodusele elule. Juba väiksest peale oli Michelle sihikindel tüüp, kellel oligi vägagi kindel oma arvamus asjadest. Koolis koges ta imelikke suhterägastikke ja võimuvõitlusi ning ei soovinud sellega peale kooli enam tegeleda, seetõttu ta ei suhelnud peale kooli palju, sõpru tal ei olnud. Kui ta sai juba üle 10 aastat vanaks, suunas ema teda rohkem väljas käima ning seda ta hakkas ka tegema. Ta püüdis siseneda ühte tüdrukute seltskonda, kus ta aga pani tähele, et ei meeldi ühele tüdrukule seal seltskonnas. Selle olukorra pidi ta lahendama nii, et pidi ennast kehtestama rusikate abil, nö „peale lennates“. Peale enda kehtestamist oli rahu majas ja tüdruk aktsepteeris teda.

Peale keskkooli läks Michelle enda venna jälgedes Princetoni ülikooli. Enne ülikooli kandideerimist kohtus ta ka õppenõustajaga, kes suhtus temasse üleolevalt ja ütles talle: „Ma pole kindel, et te olete päris Princetoni materjal“. Michelle aga tõestas, et on küll. Tema vanematekodu postkasti tuli talle teade, et ta on Princetoni sisse saanud.

Hakkasid ülikooliaastad, tuli ka esimene töökoht, mil Michelle kohtas oma  tulevast kaasat B. Obamat.

Vahepalana tahan öelda, et teine osa ei olnud üldse nii huvitav. Kuidagi see lapsepõlv ja nooruspõlv oli palju huvitavam, see oli sügav, isiklik kirjeldus oma vanematest, perest ja Chicago eeslinna elust.

 Michelle kohtas B. Obamat tööl, advokaadibüroos, kuhu B. Obama tuli praktikandiks ja Michelle’ist sai tema juhendaja. B. Obama oli samuti jurist. Pikk, kõhn mees, kes hilines esimesel päeval tööle. B. Obama ei tundunud üldse selline üliagar praktikant nagu teised, vaid ta oli stoiliselt rahulik ja väärikas, justkui oma missiooniga. Kord viis Michelle Baracki kui uue töötaja sööma nende firma söögikohta.  Barack ei tundunud talle küll selline mees, kelle ta endale kaaslaseks valiks. Nad olid tavalised töökaaslased, kes käisid koos lõunat söömas kui sõbrad ja suhtlesid vaid tööteemadel. Kuni ühel päeval kutsus Obama ta välja ja kõik läks teisiti, kui Michelle oli arvanud ja ette kujutanud, neist sai paar ja kogu elu kujunes teisiti kui Michelle oli ette näinud.

Peatselt tuli kihlus, sest Obama palus M. naiseks, kuigi oli varem öelnud, et ei näe sellel mõtet. Ta tegi romantilise, ootamatu käepalumise peenes restoranis. Vahepeal suri Michelle isa, mis oli Michelle’le väga raske ja emotsionaalne. Perekonnad olid neil erinevad: Michelle oli kasvanud Chicago eeslinnas, korralikus väikses peres, Obama aga ema poolt Hawaiilt ja isa poolt Keeniast, perekonnalugu oli kirju. Lõpuks nad said oma suhte klappima ja abiellusid. Algusest peale sai selgeks, et Barack elab ja mõtleb hoopis teistmoodi kui tavainimesed. Oma suure lugemuse ning erudeeritusega oli ta väga eriline ja mõtles pidevalt „suurtel teemadel“. Michelle pidas  teda „ükssarvikuks“, samuti sai selgeks, et Barackist ei saa kunagi tavalist juristi.  Selgeks sai see, et Barack ei loobu poliitikasse minemisest ja Michelle’il tuli sellega leppida. B. Obamast sai senaator ja seejärel Ameerika Ühendriikide 44. president. Kogu elu tuli ümber korraldada, vahepeal olid nad saanud kaks last ning tuli kolida Valgesse Majja. Tuli elada turvameeste valve all, mitte tavalist elu. Michelle hakkas propageerima koolilastele tervislikku sööki ja rajas Valge Maja aeda köögiviljaaia. Tema eeskuju järgisid paljud.

Lõpuks, peale Baracki 8-aastase ametiaja lõppu, tuli neil Valge Maja loovutada järgmisele – Donald Trumpile. Neil tuli jätta hüvasti Valge maja püsitöötajatega, kellega koos nende lapsed olid veetnud pool oma elu (8 aastat). Nad otsustasid jääda väärikaks. Kuigi Trumpi sõnavõtud ja vaated tülgastasid neid, otsustasid nad jääda väärikaks.

 Ühtäkki, peale 8 aastat avalikkuse tähelepanu all elamist, oli Michelle vaba presidendi abikaasa kohustustest, teiste inimeste ootustest ja võis hakata nüüd elama oma elu. Hoolimata uue presidendi tekitatud õhkkonnast ja murest, mismoodi ühiskond taandareneb ja lõhestub, soovis Michelle ikkagi säilitada midagi, ilma milleta ei ole võimalik edasi liikuda – optimismi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga